Staadion. Tülliema on munenud oma neli kirjut muna otse jooksuraja kõrvale. Pole just kõige õnnestunum pesakoht? Iga kord, kui sportlased tüllipesale lähenesid, jättis välejalgne lind haudumise katki ja lahkus pesalt, et jooksjate eemaldudes kiirelt pesale naasta. Nii päevast päeva. Naljakas lugu, eks? Aga lind paistis sellise elukorraldusega harjunud olevat. Ühel päeval, kui trennitegijaid näha polnud, otsustasin tülli pesaelu lähemalt vaadata. Linnuemal ka parem päev. Sai rahulikult haududa. Rahu valitses lindu sedavõrd, et ta ei märganud maha raputada nokaotsa tekkivat veetilka, mis aina paisus ja paisus.

Istun juba kolmandat tundi oma kitsukeses varjetelgis ümbritsetuna sellest kohutavast mudahaisust, mis iga minu liigutusega jalge alt üles kerkib. Haigrud, keda olin pildistama tulnud, hoiavad ohutusse kaugusesse ja mitte kuidagi ei taha mu kaamerale lähemale tulla. Valgus on muutunud juba päris teravaks ning plaanin varjest minema hiilida ilma, et haigrute tähelepanu ärataks. Otsustan veel kontrollida ega linde läheduses pole ning varjest välja piiludes on üllatus suur, kui üks haigur on maandunud mu varje ette kivile jalga puhkama. Kaugemal toimetavad haigrud said nüüd julgust juurde ja julgesid varjele lähemale tulla. Nii saigi see pilt tehtud. Varjest sain minema alles paari tunni pärast, siis kui kivil olev haigur lahkus.

Olen võimalusel alati pildistanud putukaid, kes inimese juurde endale kas püsiva või ajutise elupaiga on sisse seadnud. Ka see on üks osa looduse loost. Kiilassilmad tulevad väga tihti inimese juurde majadesse talvituma. Seal võivad nad olla aktiivsed talv läbi.

Pildil oleva kiilassilmaga sain kokku Mahtra Rahvakoolis 2008.a. jaanuaris. Rahvakooli ruumid sobisid putukate talvitumiseks väga hästi, sest ei olnud liiga soojaks köetud.

Paljudest kiilassilmadest üks maandus tuletõrje häirenupule, millest ka punakaks tooniv peegeldus. Sobival kõrgusel asuv nupp andis võimaluse pildistada kiilassilma nö. Silmast silma. Pildistamise käigus otsustas putukas enda tundlaid puhastada, millest saadud pilti pidasin kõige põnevamaks.

Seenemetsa minnes on kulinaaria minu mõtetes üsnagi tagaplaanil. Otsineelkõige põnevaid seenelugusid kas huvitavatest seentest või nendega seotud loomadest.

Kui seente eosed nende kübarate all valmivad, tulevad paljud tillukesed putukad – hooghännad – seenekübarate alla. Nad söövad kas seente eoseid või siis ka nende pehmeid eoslehti.

Pildil oleva kerashooghänna leidsin männiriisika kübara all tegutsemas Meenikunno maastikukaitsealal. Et aparaadiga seene alla ei mahu, siis tuli pildistamiseks seen üles korjata. Seenele see halba ei tee, pigem aitab see eoste levikule isegi kaasa.

Kuivõrd eesti keeles nii tillukestele putukatele nimetusi pole, nimetasin ta tagakehal kasvavate karvade tõttu ogapepuks.

Oli sombune talvepäev, kui naabri õunapuude otsa parv siidisabasid sadas ja seal külmunud õunu nokkima hakkasid. Nad on leplikud linnukesed ja umbes poole tunnise harjutamisega lasid nad mind juba õige ligi, ilma et minust väljagi oleksid teinud ja oma tegemisi katki oleksidjätnud.

See konkreetne situatsioon avanes mulle väga äkki ja õnneks jõudsin teravustada enamvähem õigesti. Pärast arvuti ekraanilt vaadates küll mõistsin, et täitsa hea pildi sain, aga kui suure lava peal "Tantsiv Hunt" pihku pisteti, tikkus pea uimaseks minema ja ei saanud enam hästi sotti, kas see oli nüüd unes või ilmsi. "Hunt" tantsib tänagi veel riiuli peal, seega oli ikka ilmsi.

Olin varjetelgis, pildistamas rändel olevaid kahlajaid. Telgi ees valitses hetkeline vaikus ning piilusin küljeaknast ümbrust. Liivaseljakul oli alanud kähmlus. Kuna toru oli seatud ainult vee piiril pildistamiseks võimaldas kaamera asend vaid vaevu seda tegevust jäädvustama. Oli pime õnn, et liivane seljak kõrgemal ei juhtunud olema ning varjas oma servaga ainult osa kaadrist. See mängis aga pildi kasuks. Kuigi keerasin ka varjetelgile mõned vindid sisse (polnud ju plaaniski selles suunas pilti teha) jäi fotole Euroopa väikseim kulliline – väikepistrik koos oma väiketüllist saagiga. Mõlemad linnud on Eestis kaitse all.

On üks väike metsalagendik, kuhu viin talvel lindudele pekki ja seemneid. Et neist pelglikumaid ära ei hirmutaks, tuleb olla varjes enne koitu ja väljuda peale hämarikku. Pekki käivad nokkimas lisaks tihastele ka harakad ja rongad, kuid siia talvituma jäänud musträstad on toidulaual ühed esimesed, tulevad päris hämaruse piirimail ja käivad läbi ka päeva lõpul. Nende ettevaatlik ellusuhtumine lubab neil toidulauda külastada vaid enne suuremaid. Kui saabuvad esimesed harakad ja veel hiljem ka rongad, on rästad juba läinud, hoiavad heaga eemale. See foto ongi üks neist päeva esimestest tulemistest. Tehtud siis, kui mina veel silmi sügan oodates põnevusega esimest tulijat ja üllatusi täis päeva.

Ühel kevadel sai pooltel maikuu hommikutest ja õhtutest käidud jõe ääres. Olin leidnud huvitava kopra-pesakonna ning hoidsin neil silma peal. Nagu ikka, oli koprata õhtuid rohkem, kui neid, kus nad end näole andsid. Kuid ligi kuu väldanud jälgimisel said selgeks mitmed asjad, mis hõlbustas nende pildistamist.

See foto on üks neist paljudest, mis selle kuu jooksul sündis. Kõhutasin õhtul pooleldi vees, et saada võimalikult madal võttenurk. Olin välja vaadanud pajupõõsa, kuhu kobrast ootasin. Ühel õhtul ta ka tuli. Kobras käis ümber pajupõõsa nagu kass ümber palava pudru, et valida välja meelepärane ja mahlakas oks. Naksti! Välja valitud oks libises graatsiliselt kopra näppude vahel. See oli hetk, mis sööbis mällu ning pani näpu päästikut pressima. Loojuv päike võõpas taustale meelepärase tooni.

See pilt on tehtud rabas olevast varjest, mis sai püsti kotkaste pildistamise eesmärgil. Ma ei mäletagi, mitmes päev see juba oli, kui taas varjes sai istutud. Sisenetud sai enne päikesetõusu ning väljuda alles hämaras. Seda selleks, et ronkadele mitte vahele jääda. Kui rongad on maas, julgeb ka kotkas sööma tulla.

Sellel päeval oli ilm eriliselt külm ja ega varjeski soojem polnud. Kotkaid ma sellel päeval ei näinud, kuid vähemalt Rebase-Rein oli tulnud söögist osa saama. Olles oma kõhu korralikult täis söönud, tegi ta ruumi ronkadele, kes taas korjuse kallale asusid. Reinuvader asus end aga eemal pesema. Tõmbas mõnuga käpa märjaks ja vedas siis üle koonu. Samal hetkel kohtusid meie pilgud, näpp muljus päästikut ja nii see foto sündiski.

Ühel kevadel otsustasin paaril korral lähemalt vaatamas käia rebase-kutsikaid, kelle tegemisi muidu ikka binokliga eemalt jälgisin. Kätte oli jõudnud õige aeg, et teha üks lühike fotosessioon. Vanarebane oli just lahkunud, jättes mulle aega nii paarkümmend minutit. Vähemalt nii kaua viibis ta ikka tavalisel hiirtejahil.

Sättisin oma käigud just kõige magusama valguse ajaks. Päike oli iga hetk loojumas ning valitsesid väga mahedad, pehmed toonid. Hiilisin vaikselt lähemale ning viimased paarkümmend meetrit lähenesin roomates. Seal nad siis olidki. Üks magas ja teine müras. Millalgi läks mängulusti täis olev rebasekutsikas oma õe või vennakese juurde hellust norima. Tal hakkas üksi igav. Peagi ärkas ka unimüts ja sündis see pilt. Pikem saamislugu on kirjas minu raamatus "Loodus kutsub". Sealt leiab ka teised sellel õhtul sündinud fotod.

Märkasin ühel talvepäeval oma kodukandis tegutsemas talvituvat hiireviud. Paari tunnise jälgimise käigus sai peagi selgeks, milliseid kohti see kull enim külastab ja kus ta jahti peab. Seadsin end välja valitud kohta varitsusse ja jäin lootma heale õnnele. Sellel korral naerataski mulle õnn ning sain linnust nii portree, kui tegevuspilte, kus ta kõrrepõllul madallendu tegi.

Ronkadel on kindel ja paika pandud hierarhia, kus esineb sageli ka arusaamatusi. Seda just talvisel toidulaual. Enamasti pannakse asjad paika pelgalt kraaksatuse, ähvardava poosi või vopsuga. Teinekord saavad kokku aga kaks "pähklit" ning siis jääb "sõnadest" ja poosidest väheks. Selline hetk kestab vaid viivu ja on tavaliselt läbi enne, kui see alatagi jõudis. Selle tabamiseks on tarvis hetke ette näha. Pilti sellest situatsioonist sai jahitud mitmel talvel. Foto on tehtud varjest.